Olles mitu tundi rabas räätsadega ringi koperdanud ja plagistanud, tedrejunne otsinud (ühe leidsin), järvel ujuvaid väikekosklaid pildistanud, linnulennupilte teinud ja muidu uudistanud, saabus lõpuks tõehetk. Päevane ilmateade lubas, et loojangu ajaks võib pilvkattesse looduspiltniku jaoks olulisi rebendeid tekkida. Veel 20:05 ei olnud värvide mäng veel alanud. Loojanguni oli veel mõniteist minutit aega. Aga just silmapiiri kohal paistis veidi selgemat taevast … Sealt see siis lõpuks tuli! Jee! Tasus ära oodata! Kui värvide mäng oli enam-vähem ühelpool, hakkasid üle pea tulvama haneparved. Sellest sumast erutus ka kodukaku isand, kes oma territooriumile sellist kisa ei oleks soovinud. Või ta hoopis tervitas neid vastu? Maptea. Igal juhul olingi selle muinasjutu ilusti lõpuni lugenud … 😊