MENÜÜ

OM System OM-1. Kas korralik revolutsioon või pigem tühine meikap?

Noored merikotkad lahendavad eriarvamust. OM System OM-1, M.Zuiko 40-150 f2.8 + MC-20, 212mm, 1/800 sek, ISO 12800.

Kuigi professionaalidele ja tõsistele asjaarmastajatele mõeldud OM System OM-1 hõisati välja juba peaaegu kaks aastat tagasi 18. märtsil 2022 ning selle hõiske kaja sumbub vaikselt uue, värskelt välja antud OM System OM-1 Mark II kere tõttu, võib OM-1 omanik ikkagi veel hõisata. Miks? Sellest kohe jutustan.

OM-D EM-1 Mark II minu astmelauaks

Jah, nii ongi, et kõik uued Olympuse kaamerad ja objektiivid kannavad ja hakkavad edaspidi kandma nime OM System, kuid Olympuse kvaliteet ja inspiratsioon kandub ikka edasi. Sain ajaloo esimest m4/3 kaamerat Olympuse Pen-1 testida juba 15 aastat tagasi. Mis sellest ajast meenub – värvid. Need Olympuse mahlakad, mõnusad, minu silmale sobivad värvid. Siis läks aastaid edasi ning 2020 kevadel sain kasutada Olympus OM-D EM-1 Mark II keret ning erinevaid PRO-seeria objektiive M.Zuiko 40-150 f2.8, 300 f4, 12-100 f4. Kui siis ükspäev oli võimalik hülgeloendusel osaleda ning nõelteravaid hülgenunnupilte teha, siis olin müüdud.

Hülgekutsikas tukub sooja päikese käes rannaliival. Olympus OM-D EM-1 Mark II, 40-150 f2.8 + MC-14 @ 210mm, ISO 200, 1/2500 sek f5.6

Udukerge kaamerakere, udukerged objektiivid, nõelteravad pildid, imelised värvid. Sel ajal kui teised suuremad tegijad maadlesid IBIS-e arendamisega, oli Olympusel juba kõik olemas. Juba pikemat aega. Samuti oli olemas ProCapture funktsioon, mis võimaldas 14 RAW-vormingus kaadrit ette salvestada sagedusega 60 kaadrit sekundis juba enne päästiku põhja vajutamist – nii ei jäänud olulised hetked tabamata. Seda küll ilma jälgiva teravustamiseta (C-AF). Kui vähendada kaadrite võttesagedust 18 peale, siis töötas ka jälgiv autofookus C-AF. Mäletan aega, mil 10 kaadrit sekundis pani piltnikud vaimustusest kiljuma. Tehnoloogia areneb. Ühesõnaga seda head kraami oli nii palju kokku pandud ühte keresse, et iga kord, kui pildistama sain, hakkas suu vett jooksma. Sellest ei olnud iseenesest mitte midagi, sest Olympuse kaamera kered olid ilmastiku- ning pritsmekindlad. Unustasin mainida veel LiveComp funktsiooni, mis hiljem leidis mõnusat kasutust täheradade pildistamisel. Värki küll!

Areenile astub Mark III.

Miks mulle seda OM-D EM-1 Mark III siis vaja, kui kasutatuna ostetud Mark II juba nii hea oli. Siin oli paar põhjust. Nagu juba mainitud, meeldis mulle klõpsida öövaateid.

Puu tänavavalguses Kuressaares. OM-D EM-1 Mark III, 7Artisans 50 f0.9, säriaeg umbes 30 minutit, ISO 800. LiveComp. Käsitsi teravustatud.

Selleks oli Mark II küll LiveComp funktsioon olemas, aga uuel mudelil oli lisaks veel tähistaeva autofookus. See tagas nõelteravad tähistaevapildid. Öösel pildistamine ei ole just kõige kergemast killast – mõnusatesse valgusreostuseta pildistamispaikadesse jõudmine ja sealt koju naasmine võtab aega. Seetõttu kipub ka uni lühikeseks jääma. Ja kui siis hiljem kodus arvutiekraanilt avastad, et mõni oluline kaader ei olegi nõelterav, siis tekib moodsas keeles väike frustratsioon. Siin tuligi uue kere autofookuse funktsioon Starry Sky AF suureks abiks ja pildid said nõelteravad. Tugev käepigistus inseneridele!

Reo küla mänd. Nõelteravad tähed tänu Starry Sky AF funktsioonile. OM-D EM-1 Mark III, M.Zuiko 8mm, f10, ISO 200

Teine põhjus uut keret vaadata oli võimalus Mark III keret käitada USB-C juhtme abil akupangast. See tähendab siis kas pildistada või laadida kaamerasisest akut. Mõlemat korraga küll ei saanud. Aga pikematel fotoprojektidel varuvariandina väga oluline tegur. Näiteks varjendis pildistades saab pidevalt LiveView’s olla ja ei pea muretsema, kas jätkub projekti lõpuni voolu.

Kolmas funktsioon tundus, et võiks olla hea – pidev ja jälgiv autofookus AF-C+Tracking. See pidanuks siis korra teravustatud objekti jälgima terve pildiotsija ulatuses ilma, et ise peaks mingit fookuspunkti objekti peal hoidma. Reaalsuses aga ei osutunud see funktsioon hiljem praktiliseks, sest teravus kippus ikkagi vahel võssa ära hüppama ning see ei suutnud objektiga “kaasa sõita”. Siiski tavaline pidev autofookus C-AF suutis liikuvaid objekte tuvastada ja fookuses hoida üsna hästi.

Nii siis sai varutud OM-D EM-1 Mark III ja kokkuvõttes oli (ja on) see väga hea kaamera. Tervelt 4 aastat sai sellega pildistatud ja nendest piltidest alates aastast 2021 koostöös kirjastusega Lugu ja Lumm paljude lemmik “Hea tuju kalender” välja antud. Ühesõnaga sellest oli palju rõõmu nii pildihuvilistele kui piltnikule endale.

Kirjuhahad Saaremaa Süvasadama akvatooriumis. Olympus OM-D EM-1 Mark III, M.Zuiko 300 f4 + MC-20, 1/1250 sek, f10, ISO 1250, C-AF.

Revolutsioon. OM System OM-1

Ega siis elu läheb ju edasi. Ja spetsialistid arendavad tehisintellekti. AI. See on moesõna. See arvutitarkusel põhinev tehnoloogia on oma järjega jõudnud ka fotograafiasse ning teeb piltniku elu järjest mugavamaks. Kui OM-1 kerest teade tuli, siis teritasin kohe kõrvu, sest lõpuks olla saanud linnu- ja loomatuvastus autofookuse osaks. Minu jaoks väga olulised asjad. Mitte et varem teravat pilti ei oleks saanud. Aga kui saad lihtsama vaevaga teravaid pilte, siis ega selle vastu ei ole ju ühelgi fotograafil midagi. Ja tulemused paistsid olevat suurepärased. Aparaat sätib ise fookuse linnu silmale. Sinu tööks jääb vaid kompositsioon paika sättida. Ülejäänu eest muretseb tehnoloogia. Võimas! Aga pean siinkohal veidi kiitlema, et ka minu enda silm suudab linnu tuvastada ja fookuse selle silmale suunata murdosa jooksul. Siiski pean tunnistama, et sel moel suudan teha vaid mälupilte. Ega siis muud kui tellida uus kaamerakere ning sättida sammud loodusesse. Sel talvel avanes võimalus proovida merikotkaste pildistamisel uue kaamera võimalusi. Uus kere oli “vana” Mark III võrreldes nagu öö ja päev. Sisetunne ütles, et varem oleks jäänud need kotkakaadrid võtmata. Autofookus töötas linnu silma jälgides nagu välk ja pauk. Olin väga rahul – uue kere soetamine oli juba ennast ära tasunud!

Merikotkas Saaremaal. OM System OM-1, M.Zuiko 40-150 f2.8 + MC-20 @ 270mm, 1/640 f 6,3 ISO 12800. Halloo ISO 12800!

Ja tõsi ta on, uus tehnoloogia annab vabadust juurde ning võtted, mis varem aia taha läksid, tulevad nüüd robinal mälukaardile. Ei hakka siinkohal pikemalt mainima võimalust pildistada sarivõttega täisresolutsiooniga 20Mpx pilte 120 kaadrit sekundis RAW faile, selgemat ja teravamat pildiotsijat, erksust ja kiirust ning puhtamat kõrget ISO. Eraldi siiski mainin ka selgemat kasutajamenüüd, milles on palju lihtsam navigeerida. Kõigis nendes asjades saab igaüks veenduda kaupluses kaamerat käes hoides ja proovides, ja üksikasjalikumaid tehnilisi andmeid saab igaüks siit-sealt lugeda. Kas see kaamera on siis nii revolutsiooniline või on see pigem tühine meikap? Olympuse või nüüd OM System kaamerate kasutajale kindlasti on see kaamera revolutsiooniline! Kas soovitan? Selle küsimuse vastuse jään võlgu. Nii palju võin küll öelda, et eluslooduse pildistajale on uus OM System OM-1 väga toekas tööriist. Mida aga öelda uue OM System OM-1 Mark II kohta. Seda aga vaatame edaspidi.

Härmasära. OM System OM-1, M.Zuiko 300 f4, ISO 200. See nõelterava joonisega objektiiv on omaette pärl.

© 2024 Tõnu Ling loodusfotograafia/Nature Photography

Pole lubatud kopeerida!