Üks korralik lumerohke talv on võrratult ilus aeg pildistamiseks ja lihtsalt looduse ilu nautimiseks. Sel aastal tuli suur lumi varakult maha ja maa sai ikka üsna valgeks. Nüüd oli taas aeg läbi käia vanad head paigad ning miks mitte avastada ka uusi. Nii istusingi ühel detsembri alguse õhtul hea sõbra kutsel mandrimaal Palivere kandis hubases majakeses. Vaatasime tema uusi ja vanu fotosid, uurisime minu uut kodulehte ning muljetasime elust ja olust. Polnudki ammu näinud ja kuna fotopisik on meil ühine, siis jutustamist jagus. Öö hakul säras taevas enam-vähem täismõõtu kuu. Paks udu muutis kõik muinasjutuliseks. Juba hakkasidki mõtted liikuma homsele pildistamisretkele. Kraadid langesid. Järgmiseks päevaks lubati päikest ja paksu udu. Mmmm …

Minek

Naksti maast lahti pakkisin asjad nobedalt kokku. Õues tundus üsnagi jahe. Ai! Aga oli ilus! Päike polnud veel tõusnud, aga udune maastik ja pakane tõotasid ilusat päeva. Autot käivitades näitas termomeeter mõnusat -14,5 kraadi. Mootor põksatas ilusti käima ja juba ma vurasingi autoga Marimetsa matkaraja poole, mis ei jää Ristilt kuigi kaugele, veidi Virtsu poole. Ehk siis teisisõnu – koduteele. RMK hallatava matkaraja parklasse sai ilusti maanteelt sõita ja parkida – lumesahad olid teinud tublit tööd. Sättisin säärised jalga, fotokraami selga ja vantsisin reipalt rajale.

Minu esimene kohtumine laanerähniga

Kellegi jäljerada eelmisest päevast suunda näitamas, muidugi lisaks siltidele, vantsisin sellel vaatetornini viival umbes 4-kilomeetrisel lumisel rajal rõõmsalt edasi. Mets, põld, üle ojakese taas metsa. Ja need härmas kõrgete arukaskede ladvad – nagu Haapsalu rätikud! Hingasin seda kõike endale suurte sõõmudega sisse. Raja ääres oli siin-seal näha kuivi kuuski ja mände, mida rähnid olid juba “tuulutama” asunud. Ühtäkki kuulsin läbi enda lumekrabisevate sammude rähni põrinat. Üsna selline tagasihoidlik ja pehme. Vist tundus veidi teistmoodi, kui olin harjunud. Jäin seisma ja kuulatasin. Üsna vaikne toksimine kostus päris matkaraja kõrvalt. Märkasingi endast mõnekümne meetri kaugusel toimetamas usinat toimetajat – laane- ehk kolmvarvas-rähni emalindu. See oli tore juhus ja kohtumine, varem ei olnud ma teda looduses näinud. Minu kodusaarel Saaremaal ta ei pesitse. Väike pildistamis-sessioon, mind ta ei kartnud ja minust jäi ta sinna usinasti edasi toksima.

Üks puu toidab mitu lindu

Sain mõned sammud edasi astuda, kui eemal vilgatas miski. Tihased. Salutihased, sabatihased, isegi tutt-tihane traageldas usinasti oksalt-oksale. Ainult rasvatihane, põhjatihane ja sinitihane olid veel puudu! Nali naljaks. Huvitav, et kõik nad toimetasid samas piirkonnas.

Järsku märkasin silmanurgast musta kogu, mis tõusis tugevate sahmivate tiivalöökidega lendu kuivanud kuuselt. Selge pilt. See kuusk oli musträhni toidulaud. Kuid mitte ainult tema. Sellal, kui musträhn veidi eemale lendas ning ma enda ette männile maandunud laanerähni pildistasin, liugles kuivanud kuusele suur-kirjurähn. Viimane kooris kuuske nii kuis jaksas ning lasi üraskitel hea maitsta. Mahapudenenud jääkidest korjasid palukesi tihased. Ja veel keegi! Einoh, porr ka veel.

Niimoodi said sellest ühest puust kõik söönuks: musträhn, suur-kirjurähn, porr ja salutihane. Üraskitest rääkimata. Tore, et on selliseid paiku, kus elurikkus on säilinud ja üldjuhul on RMK matkarajad valitudki sellistele loodusest kihavatele aladele. Tasub käia.

Lummavad rabavaated

Pilte sai piisavalt klõpsitud, kogetu pani südame rõõmsalt põksuma. Mis muud kui vaikse vilega edasi. Nüüdseks oli juba selge, et päiksetõusuks vaatetorni ei jõua, aga ilus oli juba olnud ja järjest ilusamaks läks, mida enam ma matkarajal edasi kõmpisin. Toekas laudtee viis läbi madalsoo ja kesksoo, kuniks lõpuks jõudsin omadega rappa. Üle madalate rabamändide viiru paistis läbi paksu udu tõusev päike. Ja juba leidsingi ahhetamapanevaid motiive, mida püüdsin pildiks vormistada. Järsku minu ette astutud jäljerada lõppes. Vaatasin nutikaardilt, et vaatetornini on kõndida veel poolteist kilomeetrit. Keegi oli ilmselt alla andnud?! Või oli jäänud hilja peale ning tahtis enne pimedat tagasi auto juurde jõuda?! Mõistlik. Ega paksus lumes sumada olnud kerge, isegi mööda jälgi astudes. Aga eesmärk oli püstitatud ja see tuli lõpuni viia – oli ju plaan vaatetornist vaateid nautida ning veidi ka sõbralt kaasa saadud drooni lennutada.

Sellistel hetkedel, kus ilu on ümberringi korraga nii palju ning valgus muutub kiiresti, tuleb nobedasti tegutseda. Püüad välja valida parimad objektid, mida pildistada, teed nendega veidi “tööd” või kunsti, ja siis tõttad jälle edasi uusi vaateid avastama. Udu andis hommikuvalgusele “pikendust”, pehmendades varje ja muutes kõik muinasjutuliseks.

Paar külmaga pildistamise nõksu

Kuigi tänapäeval on kaamerate akud üsna head, võtavad hübriidkaamerad siiski üpris palju voolu. Seepärast on mul alati kaasas kolm täislaetud akut. Üks kaameras, üks akutallas ning üks taskus soojas. Nii saab akutallast lihtsa vaevaga “külmunud” aku kätte ning taskust sooja vooluallika asemele ja pildistamine võib jätkuda. Ning taskust saab vajadusel jälle ülessoojenenud aku kasutusse võtta. Kuna lumes sumpamine põhjustab lihtsurelikel hingamistegevuse märgatavat aktiviseerumist, siis vahel ikka juhtus, et kogemata hingasin pildiotsija klaasile. Udusest klaasist aga läbi ei näe. Siin aitab kiire nõks – huuled pildiotsija lähedale torru ja kiire hingamine sisse, otsekui püüaks tagurpidi vilistada. Niimoodi puhastab jahe õhuvool pildiotsija üsna kiiresti ja pildistamine võib jätkuda. Ja kui parasjagu läbi pildiotsija piilud, siis tasub sisse-välja hingata vasakust suunurgast. Niimoodi ei pääse veeaurud uuesti pildiotsija klaasile. Teerajal üritasin ka drooni lendu lasta, aga kuna drooni akud olid pikalt droonikotis jahedas olnud, siis jäi see tegevus ära. Toppisin kõik akud jope põuetaskusse soojenema. Vahitornini oli veel aega, ehk “sulavad” üles.

Vaatetornis oli mida vaadata!

Lõpuks jõudsingi vaatetorni. See oli pingutust väärt. Päike oli ikka veel paksu udu sees, mistõttu valgus oli pehme ja mõnus, igati pildistamiseks sobilik. Akud olid soojenenud ja droon käivitus ja nii oligi vaateplatvormil hea hetk õhusõiduk lendu lasta ja läbi linnusilmade rabamaastikku imetleda. Ilusad vaated! Meeletu töö ikkagi tehtud selle matkaraja ehitusega ja torni püstitamisega. Aitäh tegijatele!

Ühtäkki drooni juhtpult piiksatas ja ekraanile ilmus punases ingliskeelses kirjas “Mootorite ülekoormus, naase otsekohe tagasi!” Umbes midagi sellist tõlgituna. Lennutasin drooni kiiresti “koju”. Huvitav, mis võis olla selle veateate põhjuseks? Droon maandunud, märkasin, et tiivikud olid udu hekseldades enda alla õrna jääkihi kogunud. See oligi põhjus, miks veateade tuli. Puhastasin tiivikud ja uus õhulend võis alata. Igal juhul oli drooniga pildistamine tore kogemus. Jõudsin paar päeva enne isegi droonipiloodi eksami sooritada ning lageda raba kohal oli hea kätt harjutada. Olen siinjuures drooni omanikule usalduse eest tänulik!

Tore kohtumine

Jõudsin üsnagi ümmargusel sammul auto juurde tagasi. Kuigi mu on puusaliigesed originaalid, oli juba selline tunne nagu need oleks hiljuti vahetatud. Kuigi pean tõdema, et ma ei tea, mis tunne see on. Lihtsalt aimasin. Minu astumine oli lõpuks suhteliselt tasapinnaline, kuid siiski pea oli püsti ja tuju ülimalt hea. Enne auto juurde jõudmist vaatasin sammumõõtjat – 17000 sammu sai täis tipitud, ja seda kõike paksus lumes. Olin enda üle uhke. Auto juurde jõudes vuras parklast mööda RMK märki kandev maastur, millest vaatas vastu rõõmsanäoline naisterahvas, tema kõrval vahva lontis kõrvadega hagijas. Kuigi minu suurepärane alpakavillast müts oli juba üsna silmile vajunud, oli mu vasakus käes veel piisavalt rammu, et see sobivale kõrgusele tõsta ja autojuhile rõõmsalt lehvitada. See kukkus mul üsna hästi välja, sest vastu sain heatujulise lehvituse. Toredad inimesed ikka need looduseinimesed! Hingesugulased! Maastur naases mõne minuti pärast parklasse ning sealt astus välja rõõmust pakatav loodusnaine, kes lasi oma koeral veidi rihma otsas jalutada. Kuna mul juhtus autos parasjagu olema üks minu ”Hea tuju kalender 2023″, siis tundus, et see on just sobiv hetk anda üle kingitus tänutäheks nii toreda matkaraja eest ja torni eest – elamuste eest. Nii saingi toreda juhuse läbi tuttavaks RMK Lääne-Eesti piirkonna külastusjuhi Marju Pajumetsaga. Rõõm oli vastastikune ja niimoodi kasvas see poole suuremaks! Igal juhul oli väga südantsoojendav ja tore kohtumine!

Tagasi kodu poole

Nüüd oligi aeg edasi kodu poole tagasi veereda. Tee peal kõikus auto välistermomeeter 8 ja 11 miinuskraadi vahel. Möödusin udustest põldudest, kaunitest lumeväljadest. Juba jäin peaaegu peatuma ühe tammevälu juures Kullamaa kandis, kuid otsustasin siiski edasi sõita. Kui Lihula lähistel tuttavad põllud paistsid ja nendel imelised tammed, mida olen juba aastaid (kui mitte igaviku) imetlenud, siis ei suutnud lõpuks ennast tagasi hoida – see kõik oli liiga ilus! Haarasin drooni- ja kaamerakoti ning läksin uuesti lumme sumpama.

Pisku aja jooksul oli valgus pidevas muutumises. Päike oli loojumas. Loojanguvärvid paitasid hinge. Pärast mitmeid nauditavaid kaadreid, kui päike juba vähem värve heitis, otsustasin lahkuda ja praami peale vurada. No oli ikka alles päev! Hommikust õhtuni muinasjutus, looduse lummuses. Kaamerate akud tühjad, kuid enda akud laetud. Talv on tõesti ilus aeg ja tasub võtta aega selle nautimiseks! Ja RMK matkarajad pakuvad selleks suurepäraseid võimalusi. Miks mitte teha seda nüüd.